Tuesday, September 30, 2008

Tuesday, September 23, 2008

Margus Kasterpalu


Margus Kasterpalu korraldab Eesti teatri festivali «Draama». Mitte esimest korda. Probleeme tal jagub.

Miks aastaid rikkuda oma närve ja tegeleda selle kõigega?

Nende festivalide korraldamise käigus on mulle saanud selgeks ja kinnitust leidnud tõsiasi, et festival on tänu oma suurele formaadile üks päris hästi toimivaid võimalusi teater positiivses tähenduses ühiskondliku tähelepanu keskpunkti tõsta. Teater on oluline, eriti hea teater.

Hea teater peaks olema esile tõstetud, et inimesed võiksid aru saada, et kui millelegi on pühendatud palju aega, energiat ja tähelepanu, siis järelikult ei saa olla tegu mingi marginaalse ja väljasureva nähtusega

Eesti Teatriliit armastab hõisata, et Eesti on Euroopas teatrikülastuste arvult elaniku kohta Islandi järel teisel kohal. Kas see suhtarvuline näitaja elaniku kohta on tegelikult ka kriteerium, mille põhjal võib eesti teatri olukorda heaks pidada?

Tõenäoliselt ei ole, sest kui vaadata, mida siis ikkagi inimesed kõige massilisemalt vaatamas käivad ja kustkohast need publikuarvud kokku tulevad, siis mitte kõik asjad, mida vaadatakse, ei ole teatrikunsti pärlid.

Võib-olla on tõesti vaja võimalikult suurt massi inimesi teatrisse ajada lihtsalt seetõttu, et siis selekteeruks publiku hulgast osa, kes tahavad, suudavad ja oskavad vastata ka lavastajate ja näitlejate pretensioonikamatele väljakutsetele.

Teisest küljest on majanduslik külg, mis jälle käsib justkui kunstiliselt pretensioonikamate riskiprojektide tegemiseks teha ka publikumagneteid.

Festival toimub iga kahe aasta tagant. Kas on võimalik Eestis kahe aasta jooksul lavastunust panna kokku kunstiliselt tasemel festivali?

Kõik aastad ei ole muidugi vennad, aga põhimõtteliselt ma arvan, et on küll võimalik. Festivali, mille programmis on umbes 15 lavastust, mis on festivali võistlusprogrammi maht, kuna žürii-inimesed rohkem ära vaadata ei jaksaks, paneks kokku iga kahe aasta tagant küll.

Kui kahe aasta peale tuleb kokku umbes 200 uuslavastust, siis 15 neist on kindlasti ühes või teises mõttes nii tähelepanuväärsed, et nendest festival koostada.

Kui sa vaatad selle festivali programmi väliskülalise pilgu läbi, siis millised võiksid olla need märksõnad, mis kirjeldaksid eesti teatrit?

Ma olen siinkohal Ivar Põlluga nõus, kes kirjutab, et näitlejateatrit on Eestis piisavalt palju, aga ideeteatrit nagu õieti polegi. Välismaalane umbes seda arvatavasti märkabki.

See, mis ühiskonnas toimub ja mille peegeldus teater peaks või võiks olla, on ju piisavalt huvitav ja ka piisavalt närvi mustaks ajav. Miks teater sellega ei tegele?

Seda ma ei tea. Ma arvan, et idee ju siin ja seal sünnib, aga uued ideed ei ole alati lõplikult viimistletud ja nende vorm ei pruugi olla samuti selline, et teda ülevaatefestivalile tuua.

Festivali programmi saamise määrab ära ka mõne lavastuse puhul tema lühiajalisus. Nad ei püsi nii kaua alles, et neid üle kahe aasta toimuvale festivalile kokku korjata.

Aga miks teatrid ei suuda või ei taha teha oma tööplaane nii, et see nädal aega iga kahe aasta tagant saaksid kõik eesti näitlejad tulla ja oma kolleege vaadata?

Aga praegugi planeeritakse omi aegu juba nii, et jõuaks vähemalt festivali lõpetamiseks tagasi, kui mõned päevad ka vahele jäävad.

Tuleb teha selline festival, et näitlejad, teatriinimesed tahaksid sellel festivalil olla. Teistpidi ei saa olla, institutsioon ei saa sundida näitlejat ja öelda talle, isegi kui sa seal ei mängi, sest see oleks jabur.

Kui me ei tee head festivali, siis näitleja kasutab seda vaba aega muuks, läheb kas või aiamaale näiteks.

Nii et sellega on nagu igas valdkonnas – kaadrid otsustavad kõik.

Eesti teater – armastada või põlata. Konverentsi kokkuvõte